Lahingulaev Bismarck

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium

Saksamaa lahingulaevad

Aastatöö

Roman Belogurov

Secunda loodus

Juhataja: Rainer Saks

Pärnu 1999

Saksamaast

Vastavalt VersillesтАЩ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1 maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ümbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.

Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1 maailmasõja järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa тАУ kaks üle lubatud arvu.

2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks soomuslaeva тАУ тАЭSchlesienтАЭ ja тАЭSchleswig-HolsteinтАЭ, mida kasutati suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rännanud või kai ääres roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis тАЭEmdenтАЭ.

Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: тАЭKarlsruheтАЭ, тАЭKöningsbergтАЭ ja тАЭKölnтАЭ. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid selle seeria kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili (18500 km). Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna VersaillesтАЩ lepinguga oli määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve või olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veeväljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.

Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat тАУ тАЭLeipzigтАЭ ja тАЭNürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev jõuseade, mis koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-hobujõulistest diiselmootoreist.

Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga mõtlesid nende jaoks välja naljatermini тАУ pocket battleship тАУ taskulahingulaev. Seenimetus läks käibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna VersaillesтАЩ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva тАУ тАЭDeutschlandiтАЭ ja тАЭAdmiral ScheeriтАЭ täelik veeväljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval тАЭAdmiral Graf SpeelтАЭ koguni 16200 tonni. тАЭDeutschlandтАЭ sai valmis 1933, тАЭAdmiral ScheerтАЭ 1934 ja тАЭAdmiral Graf SpeeтАЭ 1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis võimaldasid тАЭAdmiral ScheerilтАЭ ja тАЭAdmiral Graf SpeelтАЭ täiendava tankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili (35000 km), тАЭDeutschlandilтАЭ aga koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapäraste тАУ auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade läbisõidukaugus.

Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika üheks põhiliseks survesuunaks VersaillesтАЩ lepingu sõjaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis Inglise-Saksa mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.

Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva pärast mereväekokkuleppe sõlmimist тАУ 29. juunil 1935.

Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel тАЭBismarckтАЭ ja тАЭTirpitzтАЭ nimeks saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks тАУ тАЭBismarckiтАЭ täisveeväljasurveks sai ligi 51000 ja тАЭTirpitzilтАЭ koguni ligi 53000 tonni.

Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks тАЭAdmiral HipperтАЭ, тАЭBlücherтАЭ, тАЭPrinz EugenтАЭ, тАЭSeydlitzтАЭ ja тАЭLützowтАЭ. Relvastatud olid need küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jälle lubatust suuremad tulema тАУ täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade puhul.

Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja тАУ тАЭAdmiral HipperтАЭ. тАЭBlücherтАЭ sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja тАЭPrinz EugenтАЭ 1. augustil 1940. тАЭLützowтАЭ müüdi 1940. aastal suures sõprustuhinas Nõukogude Liidule, kus kandis esialgu тАЭPetropavlovskiтАЭ, aastail 1944 тАУ 1953 aga тАЭTallinaтАЭ nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast тАУ тАЭSeydlitzistтАЭ üritasid sakslased sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.

Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt ookeaniallveelaeva.

Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul 63-aastane suuradmiral Erich Raeder.

Inglismaa laevastik

Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu sõjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hävitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.

Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.

Juba aastail 1920тАУ1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ võib olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski aastail 1922 тАУ1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi Tšiilile, üks lahingulaev uputati märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kümme laeva.

Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat тАУ тАЭRenownтАЭ ja тАЭRepulseтАЭ.

Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid üks - тАЭHoodтАЭ, millele pandi esialgse projektiga võrreldes peale täiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle antud тАЭHoodтАЭ oli oma 44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.

1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said valmis 1927. Need тАУ тАЭNelsonтАЭ ja тАЭRodneyтАЭ тАУ olid Briti laevastikus ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste тАУ 406-mm suurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli nõrk jõuseade тАУ vaid 45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist võiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.

1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille nimedeks pärast valmistamist said тАЭKing Georg VтАЭ, тАЭPrince of WalesтАЭ, тАЭDuke of YorkтАЭ, тАЭAnsonтАЭ ja тАЭHoweтАЭ. Millegipärast relvastati need muidu korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega, väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said valmis juba sõja ajal, aastail 1940 тАУ 1942.

Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse тАУ тАЭArk RoyalтАЭ, тАЭArgusтАЭ, тАЭCourageousтАЭ, тАЭEagleтАЭ, тАЭFuriousтАЭ, тАЭGloriousтАЭ ja тАЭHermesтАЭ. Neist ainult üks тАУ тАЭArk RoyalтАЭ тАУ oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev, ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud тАЭHermesтАЭ, mis oli ühtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus. Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed ümberehitatud laevad. Sõja algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat тАУ тАЭIllustriousтАЭ, тАЭFormidableтАЭ, тАЭVictoriousтАЭ ja тАЭIndomitableтАЭ. Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.

Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv тАУ 114. Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks või ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa vaid kümmekond I maailmasõja lõpuaastail ehitatud kergeristlejat.

II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I maailmasõda ehitatud laeva тАУ тАЭFrobisherтАЭ ja тАЭHawkinsтАЭ тАУ olid relvastatud vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid igaüks omaette pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jõudma 203-mm suurtükkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtükid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat тАУ тАЭExeterтАЭ ja тАЭYorkтАЭ тАУ olid relvastatud kuue 203-mm suurtükidega, kolmteist тАЭCountryтАЭ-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide тАЭCountryтАЭ-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sõna tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: тАЭKentтАЭ, тАЭNorfolkтАЭ, тАЭSuffolkтАЭ , тАЭBerwickтАЭ jne.

Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist 25 olid vanamoelised, aastail 1917 тАУ 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või 152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma alates 1933. Aastast.

Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.

Saksa lahingulaevade ookeaniretked

22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad тАЭGneisenauтАЭ merekapten Faini juhatusel ja тАЭScharnhorstтАЭ merekapten Hoffmani komando all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter Lüljens. Algas operatsioon тАЭBerlinтАЭ тАУ тАЭGneisenauтАЭ ja тАЭScharnhorstiтАЭ kahekuuline retk mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.

Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut põhja poole, seejärel aga pöörduti järsult edelase, et piki Islandi lõunarännikut Gröönimaa vetese jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti valveristlejale тАЭNaiadтАЭ ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus тАУ sakslased tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei ole. тАЭNaiadiltтАЭ aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna тАЭNaiadтАЭ kaotas märgatud laevad silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.

тАЭGneisenauтАЭ ja тАЭScharnhorstтАЭ aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.

GreenwichтАЩi merediaani lähedal sõideti üle põhja polaarjoone ja Jan Mayeni saart läände jättes liiguti Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74 põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga piki Grönimaa rannikut edelase.

5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust pöörduti kagusse ja jõuti kolm päeva hiljem Kanada тАУ Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et tuligi vastu tõeline saak тАУ Halifaxist väljunud konvoi HX 106. тАЭGneisenauтАЭ ja тАЭScharnhorstтАЭ lahknesid, et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast. Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne lahingulaev тАЭRemillesтАЭ. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.

Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi loodesse ja jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde, võttis tanklaevadelt küttust. Seejarel sõtis ta lõunase ja pöördus uuesti Kanada тАУ Inglisma laevateele. 22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.

Pärast seda likusid тАЭGneisenauтАЭ ja тАЭScharnhorstтАЭ edasi lõunasse, võtsid 27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja pöördusid nüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev тАЭMalayaтАЭ.

Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil kohati üksikut Kreeka kaubalaeva тАЬMarathonтАЭ ja lähemal asuv тАЬScharnhorstтАЭ laskis selle põhja.

Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige tihedam liiklusega Euroopa тАУ Ameerika laevateele. Ja seal satugi tõsiselt suurele saagile тАУ 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma konvoidest maha jäänud ja nüüd üksikult ja grupikaupa sakslaste suurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva тАЬRodneyтАЭ, kuid selle 16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud. тАЬRodneyтАЭ 23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi 31-sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.

17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi tulemused oli тАЬGneisenauтАЭ ja тАЬScharnhorstтАЭ uputanud 22 laeva kogutonnaziga 116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tõsiseid häireid.

тАЭHoodiтАЭ ja тАЭBismarckiтАЭ hukkumine.

Samal ajal kui тАЬGneisenauтАЭ ja тАЬScharnhorstтАЭ mööda Atlandit tiirutasid, täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli тАЬBismackigaтАЭ sama tüüpi тАЬTirpitzтАЭ, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nüüd Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest arglikult pageda. Värskelt valminud тАЬTirpitzтАЭ otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jätta ja merele minna тАЬBismarckiтАЭ, тАЬGneisenauтАЭ, тАЬScharnhorstiтАЭ ja ristleja тАЬPrinz EugenigaтАЭ. Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust тАЬRheinübungтАЭ тАУ тАЬÕppus ReinilтАЭ. тАЬBismarckтАЭ ja тАЬPrinz EugenтАЭ pidid merele minema Gotenhafenist тАЬGneisenauтАЭ ja тАЬScharnhorstтАЭ Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.

Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile, seega saanuksid тАЬGneisenauтАЭ ja тАЬScharnhorstiтАЭ mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad all tunda.

Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis seisvatele Saksa lahingulaevadele ja тАЬGneisenauтАЭ sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses kõverdusid ka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.

23. aprillil aga sõitis ristleja тАЬPrinz EugenтАЭ omakorda tõenäolist Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4. mai, тАЬRheinübungiтАЭ alguspäev möödas.

Saksa mereväe staabis SeekriegsleitungтАЩis tuli operatsioon тАЬRheinübungтАЭ uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud тАЬGneisenauтАЭ ja тАЬPrinz EugeniтАЭ vigastusele osutus lahinguvõimetuks ka тАЬScharnhorstтАЭ. Tal oli mingi häda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev тАЬBismarckтАЭ, mis seisis Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse tulnud тАЬPrinz EugenтАЭ. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu planeeritust, jäidki nüüd тАЬRheinübungiтАЭ löögijõuks. Peale тАЬBismarckiтАЭ ja тАЬPrinz EugeniтАЭ pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.

12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler, laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik, kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka тАЬBismarckiтАЭ ja тАЬPrinz EugenigaтАЭ jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.

Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks oli jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi тАЬBismarckilтАЭ. Vahetult oli aga тАЬBismarckiтАЭ komandöriks merekapten Lindemann, тАЬPrinz EugenilтАЭ merekapten BrinkmannтАЭ.

Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade, kus neid märgati Rootsi ristlejalt тАЬGotlandтАЭ. Peagiläks sellest Londoni poole teele Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nüüd lasksid britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergeni lähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle Briti luurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle Norra mere loodesse.

Home FleetтАЩi uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma lipulaeva lahingulaev тАЬKing George VтАЭ-ga Scapa FlowтАЩs. Talle laekunud ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid тАЬFocke-Wulf 200тАЭ on viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel oleva Taani väina kui ka Scapa FlowтАЩ mereväebaasi vastu. Teade тАЬBismarckiтАЭ ja тАЬPrinz EugeniтАЭ mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa FlowтАЩd aga jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada võivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa тАУ Vene sõda veel ei käinud, järelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja sõjatehnikat Lähis-Itta.

Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral Tovey valmistuma тАЬBismarckiтАЭ ja тАЬPrintz EugeniтАЭ kinnipüüdmiseks. Juba keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa FlowтАЩst Gröönimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev тАЬPrince of WalesтАЭ, lahinguristleja тАЬHoodтАЭ ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankru ka admiral Tovey peajõud тАУ lahingulaev тАЬKing George VтАЭ, lennukandja тАЬVictoriousтАЭ, neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral Tovey laevadele veel lahinguristleja тАЬRepulseтАЭ.

23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses meresõjaloos. Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jääva, Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat тАУ тАЬSuffolkтАЭ ja тАЬNorfolkтАЭ. Kell 19.22 märgatigi тАЬSuffolkiltтАЭ piki jääpiri kagusse rühkivaid Saksa laevu. Sakslased тАЬSuffolkiтАЭ ei märganud, kuna see varjus kibekähku udusse. Loomulikult anti тАЬSuffolkiltтАЭ edasi raadioteade oma avastusest, kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka тАЬSuffolkiltтАЭ tund aega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis, et vastase asukohta täpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.

Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja тАУ тАЬNorfolkтАЭ. Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja тАЬBismarckiltтАЭ avati tuli. Need olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. тАЬNorfolkтАЭ varjas end suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud. Loomulikult andis ka тАЬNorfolkтАЭ oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega 1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.

Nüüd sai Home FleetтАЩi juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama. Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid тАЬNorfolkтАЭ ja тАЬSuffolkтАЭ, jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta, et sakslasi kohata. Esialgne arvestus näitas, et тАЬHoodтАЭ ja тАЬPrince of WalesтАЭ võiksid тАЬBismarckileтАЭ ja тАЬPrinz EugenileтАЭ suurtükitule distantsile saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii тАЬHoodiтАЭ ja тАЬPrince of WalesigaтАЭ tulistama тАЬBismarckiтАЭ, jättes тАЬPrinz EugeniтАЭ Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa laeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.

Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid Wake-Walkeri ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa laevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval, 24. Mail.

Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell 2.00 тАЬHoodiтАЭ ja тАЬPrince of WalesigaтАЭ järsult edelasse, Saksa laevade eelnevat märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel käskis admiral Holland aga jätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.

Kell 2.47 sai ristleja тАЬSuffolkтАЭ saksa laevad uuesti oma radari ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma laevade kiiruse 28 sõlmele тАУ Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil, inglastest paarkümmend miili loode pool.

Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mõne äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtükitule ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga vaid vööritornidest. Ristlejad тАЬNorfolkтАЭ ja тАЬSuffolkтАЭ olid jäänud liialt kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.

Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes sõitis тАЬPrinz EugenтАЭтАЭBismarckistтАЭ eespool ja seetõttu peeti admiral Hollandi lipulaeval тАЬHoodilтАЭ eespool sõitvat laeva тАЬBismarckiksтАЭ. Admiral Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku. тАЬPrince of WalesilтАЭ taibati kohe, et тАЬBismarckтАЭ on tagumine vastaslaev, ja vaatamata admiral käsule sihiti oma torud tõelisele тАЬBismarckileтАЭ. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus тАЬPrince of WalesilтАЭ üks vöörisuurtükk kinni ja nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.

Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva тАЬHoodiтАЭ. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi тАЬHoodтАЭ tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.

Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt distantsilt lastud soomustläbistavad mürsud löövad tõesti läbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal sai тАЬHoodтАЭ uue tabamuse, seekord tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus тАЬHoodтАЭ veepinnalt ja тАЬHoodiтАЭ kiiluvees sõitnud тАЬPrince of WalesilтАЭ tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.

Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule тАЬPrince of WalesileтАЭ ja see sai lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal, ni et kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke tõttu liikumisvõimetuks тАЬPrince of WalesiтАЭ neljatoruline vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal тАЬNorfolkтАЭ asuv kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti sõjalaevade vanemaks komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepõhja koos тАЬHoodigaтАЭ nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond (meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). тАЬHoodiltтАЭ päästeti vaid kolm meest тАУ madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli kursant Dundas. Ka тАЬHoodiтАЭ komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.

Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti koondama kõiki käepärast olevaid jõude тАЬBismarckiтАЭ hävitamiseks. Admiral Wake-Walker sai käsu тАЬBismarckiтАЭ mitte radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey võttis oma laevadega suuna тАЬBismarckiтАЭ edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri sõjalaevu. Lahingulaev тАЬRamillesтАЭ, mis saatis konvoid Halifaxi, sai käsu oma konvoid maha jätta ja tulla тАЬBismarckiтАЭ jahtima, lahingulaev тАЬRevengeтАЭ sai aga käsu Halifaxi merele sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja тАЬRenownтАЭ, lennukandja тАЬArk RoyalтАЭ ja kergeristleja тАЬSheffieldтАЭ. Lahingulaev тАЬRodneyтАЭ, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist тАЬBismarckileтАЭ võttis ühtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkümmend hävitajat.

тАЬBismarckтАЭ oli lahingus saanud 2тАУ3 tabamust 356-mm mürskudega, neist ühe vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jättes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava õlijälje. Ühtlasi vähenes ka тАЬBismarckiтАЭ võimalik sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse kurss Prantsusmaa rannikule St-NazaireтАЩi sadamasse. Sama päeva õhtul kell kuus sõitsid тАЬBismarckтАЭ ja тАЬPrinz EugenтАЭ lahku. Seda selleks, et тАЬBismarckiтАЭ reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt тАЬPrinz EugeniтАЭ kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks тАЬPrinzEugeniтАЭ kadumist, pööras admiral Lütjens тАЬBismarckiтАЭ jälitajale vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll aga saavutas Lütjens oma eesmärgi тАУ тАЬPrinz EugenтАЭ kaduski märkamatult silmapiiri taha.

24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale тАЬVictoriousтАЭ sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa laevadest ja rünnata тАЬBismarckiтАЭ torpeedolennukitega. See laevadegrupp kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui тАЬBismarckiniтАЭ oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele läks üheksa torpeedolennukit тАЬSwodfishтАЭ ja kuus lennukit тАЬFulmarтАЭ. Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ööpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi тАЬBismarckтАЭ ja pärast keskööd saadi temasse üks torpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases öös lendavad тАЬSwordfishidтАЭ leidsid тАЬVictoriousiтАЭ raadiomajaka järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks тАЬFulmaritтАЭ.

Alanud 25. mail kell 1.00 oli тАЬBismarckilтАЭ veel üks lühike tulevahetus Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle тАЬBismarckiтАЭ oma radariekraanidelt.

Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid тАЬBismarckiтАЭ meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku möödus тАЬBismarckтАЭ admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100 miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud тАЬBbismarckiltтАЭ saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud ta asukoha. See näitavat, et тАЬBismarckтАЭ on ilmselt asunud suure kaarega tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.

Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale тАУ kohalesaadetud lennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas тАЬBismarckistтАЭ jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis тАЬBismarckтАЭ ikkagi kursi on võtnud. Suurem osa Admiraliteedi тАЬhelgeid päidтАЭ kaldus nüüd pärast pikka analüüsi arvama, et küllap on тАЬBismarckтАЭ teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus тАЬGneisenauтАЭ ja тАЬScharnhorstтАЭ teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni тАУ otsida тАЬBismarckiтАЭ Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka Home FleetтАЩi juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta тАЬBismarckistтАЭ 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral Tovey ise sellest.

тАЬBismarckiтАЭ avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30. тАЬBismarckiтАЭ leidis luurevesilennuk тАЬCatalinaтАЭ. Saksa lahingulaevalt avati selle suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.

Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja тАЬArk RoyalтАЭ kuulusid mäletatavasti veel lahingurisleja тАЬRenownтАЭ ja kergeristleja тАЬSheffieldтАЭ, oli vaid 70 miili тАЬBismarckistтАЭ ida pool. Lahinguristleja тАЬRenownтАЭ oli relvastatud kuue 381-mm suurtükiga тАЬBismarckiтАЭ kaheksa samakaliibrilise vastu, soomuskate oli aga тАЬRenownilтАЭ тАЬBismarckiтАЭ omast kindlalt õhem. Seetõttu ei usaldatud тАЬRenowniтАЭ тАЬBismarckigaтАЭ kahevõitlusse saata. тАЬBismarckiтАЭ lähedale saadeti hoopis risleja тАЬSheffieldтАЭ, et see тАЬBismarckiтАЭ manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.

Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt тАЬArk RoyalтАЭ 14 torpeedolennukit ja võtsid suuna тАЬBismarckileтАЭ. Lahingupalavikus aga satuti rislejale тАЬSheffieldтАЭ ja lasti oma torpeedod selle peale välja. тАЬSheffieldiтАЭ mehed pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.

Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev тАЬRodneyтАЭ kokku admiral Tovey lipulaeva тАЬKing Georg VтАЭ-ga. тАЬBismarckistтАЭ asuti kirdes ja veidi tagapool. Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja тАЬRenownтАЭ ja lennukikandja тАЬArk RoyalтАЭ ning need neli laeva olidki kõik need suured Briti sõjalaevad, mida тАЬBismarckiтАЭ-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kütusepuuduse ähvardusel jahi lõpetanud тАУ lahinguristleja тАЬRepulseтАЭ oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev тАЬPrince of WalesтАЭ oli sama päeva pealelõunast ja lennukikandja тАЬVictoriusтАЭ 26. mai lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev тАЬRamillesтАЭ ja тАЬRevengeтАЭ olid aga sadu miili тАЬBismarkistтАЭ ning Tovey laevadest lääne pool ja nende kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada. тАЬBismarckiтАЭ kaugus tema tõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba järgmise päeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.

Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu тАЬBismarckiтАЭ kiirust väheneda, siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada тАУ niikuini läheb тАЬBismarckтАЭ eest ära!

Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja 21.15 vahel тАЬArc RoyaliтАЭ torpeedolennukid uue rünnaku тАЬBismarckiтАЭ vastu ja seekord oli see edukas тАУ 13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo põrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse, kus vigastas sõukruvisid ja roole. тАЬBismarckiтАЭ saatus oli otsustatud тАУ ta kiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.

Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30 algas viie hävitaja torpeedorünnak тАЬBismarckileтАЭ. See oli 4. Hävitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hävitajad тАЬCossackтАЭ, тАЬMaoriтАЭ, тАЬSikhтАЭ ja тАЬZuluтАЭ ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule antud тАЬPiorunтАЭ. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku tulemusel sai тАЬBismarckтАЭ tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vähendasid ta lahinguvõimet.

27. mai hommikul liikus тАЬBismarckтАЭ veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega тАЬKing Georg VтАЭ ja тАЬRodneyтАЭ lähedale sõita. Kell 8.47 avati тАЬRodneyltтАЭ tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel minuti pärast ka тАЬBismarckiтАЭ omad. Saksa sõjalaevad olid alati silma paistnud oma suutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab тАЬRodneyтАЭ pihta. Kuid siis hakkasid тАЬBismarckiтАЭ suurtükitule täpsus ja tihedus vähenema. тАЬBismarckтАЭ sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba nagu jaanituli.

Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka тАЬBismarckiltтАЭ enam ei tulistatud, sõitis talle lähedale raskeristleja тАЬDoorsethireтАЭ ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell 10. 36 läks тАЬBismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et тАЬBismarckтАЭ ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte ei satuks.

Koos тАЬBismarckigaтАЭ uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja тАЬDorsetshireтАЭ ja hävitaja тАЬMaoriтАЭ. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest ilmavaatluslaeva тАЬSachsenwaldтАЭ pardale.

Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar тАЬBismarckiтАЭ meeskonna liiget kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu lõppu maha oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!

Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht тАЬBismarckileтАЭ, sõitis ristleja тАЬPrinz EugenтАЭ segamatult lõuna poole. 26. Mail jõudis ta 40 põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks тАЬPrinz EugenтАЭ teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.

тАЬGneisenauтАЭ, тАЬScharnhorstтАЭ ja тАЬPrinz EugenтАЭ sõidavad läbi Inglise kanali

1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud suured Saksa sõjalaevad тАУ lahingulaevad тАЬScharnhorstтАЭ ja тАЬGneisenauтАЭ ning raskeristleja тАЬPrinz EugenтАЭ. Peale dessandiohu ärahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Nõukogude Liidu põhjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.

Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu, ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi Hitleri sõna peale.

FührerтАЩi käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed mööda тАУ läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa ja Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat kütusekulu ja nagu näitas тАЬBismarckiтАЭ hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler, et suur osa teekonnast, mis jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub läbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka päevad ajal tavaliselt halb nähtavus.

Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks тАЬZerberusтАЭ, pidi koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust. Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad, torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi- ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.

Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastele märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatri traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine. Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased ei teadnud ja see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad, et Saksa laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei välistatud võimalust, et selle tee traalimine on vaid pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad sakslased tungida läbi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule. Seetõttu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.

11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid Briti lennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade väljasõit viivitus üle tunni ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest kottpime ja taevas pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar rikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohale kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber OuessantтАЩi saare kirdesse pöördunud. Laevu ei märganud ka OuessantтАЩi saarest ida pool patrulliv luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja merele väljuvaid Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti allveelaevast тАЬSeelionтАЭ.

Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis admiral Ciliaxi lipulaev тАЬScharnhorstтАЭ, selle järel тАЬGneisenauтАЭ ja lõpus тАЬPrinz EugenтАЭ. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja kolm torpeedopaati. Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mööduti Kanalisaartest põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.

Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le HavreтАЩist, keerati järsult kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri väinale, admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kümme torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase paari nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilist tähelepanu.

Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat тАЬSpitfireтАЭ-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa sõjalaevu. Kell 10.20 tegid inglased siin täiendavad õhuluuret ja üks тАЬSpitfireтАЩiтАЭ piloot kandis ette, et on avastanud 20 тАУ 30 laevast koosneva konvoi. Saksa eskaadris oli sel ajal tõesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei hiilanud sõjalaevade tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks тАЬSpitfireтАЩitтАЭ otse üle Saksa lahingulaevade mastide.

Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nähtavus. Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa hävituslennukit. Kuna nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja ühtekokku oli operatsioonisks тАЬZerberusтАЭ eraldatud 250 hävituslennukit. Üks lennuväeohvitser asus lipulaeval тАЬScharnhorstтАЭ ning laevastiku ja lennuväe vahel oli seekord loodud korralik koostöö.

Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadud andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina läbivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile löögi andmiseks. Kella kaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja hakkasid Inglismaalt eemalduma.

Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin. Kell 11.55 väljusid Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jõudsid nad Saksa laevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei tabanud aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu, lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid neid peagi oma otsinguid lõpetama.

Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist torpeedolennukit тАЬSwordfishтАЭ kümne hävituslennuki saatel. Hävituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel üles. Saksa laevade ägedas tõkketules viskasid тАЬSwordfishidтАЭ oma torpeedod vette, kuid ükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla.

Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki käsu merele minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad тАЬCambellтАЭ, тАЬMackayтАЭ, тАЬVivaciousтАЭ, тАЬWalpoleтАЭ, тАЬWhitshedтАЭ ja тАЬWorcesterтАЭ kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida suunas тАУ punkti, kus tüürimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega. Hävitajal тАЬWalpoleтАЭ tuli mingi vigastuse tõttu baasi tagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.

Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama rühkisid, sõitis тАЬScharnhorstтАЭ Ostendest põhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja pärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda. See aga tähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult тАЬGneisenauтАЭ ja тАЬPrinz EugenтАЭ eest. тАЬCampbellтАЭ, тАЬVivaciousтАЭ ja тАЬWorcesterтАЭ läksid ründama lahingulaevu, тАЬMackayтАЭ ja тАЬWhitshedтАЭ aga ristlejat. Sakslased avasid tõkketule ja neili hävitajat saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja тАЬWorcesterтАЭ üritas lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja suutis ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud hävitajad jõudsid tagasi vigastumatuina.

Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa laevu ka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase üles vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud ühtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks häirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke läbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu.

Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17 pommitajad kaitsnud hävituslennukit.

Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30 lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise kaotasid kaks lennukit.

Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam eemalduvad Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba Hollandi ranniku lähistel liikuv тАЬGneisenauтАЭ miinile, kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-sõlmilise kiirusega teekonda.

Kell 21.34 sõitis тАЬScharnhorstтАЭ teist korda miinile, saades nüüd juba tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jäi seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.

13. veebruari varahommikul jõudis тАЬScharnhorstтАЭ Wilhelmshavenisse, тАЬGneisenauтАЭ ja тАЬPrinz EugenтАЭ aga Elbe suudmesse. Operatsioon тАЬZerberusтАЭ oli lõppenud.

12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud тАЬGneisenauтАЭ pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid тАЬGneisenauleтАЭ rasked purustusi. Esialgu üritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. тАЬGneisenauтАЭ pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha ja viidi Atlandi vallile тАУ kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa mandrile.

тАЬScharnhorstiтАЭ hukkumine

1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW 55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22 transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme hävitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.

18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev тАЬDuke of YorkтАЭ, kergeristleja тАЬJamaicaтАЭ ja neli hävitajat Home FleetтАЩi ülemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel. 23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja тАЬNorfolkтАЭ ning kergeristleja тАЬBelfastтАЭ ja тАЬSheffieldтАЭ viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.

Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei märganud aga ei läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda, käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna üle konvoisse JW 55B. Nõrgendatud kaitsega konvoil RA 55A käskis ta sõita läände Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.

Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna ja peagi Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 läksidki Alta fjordist merele lahingulaev тАЬScharnhorstтАЭ ja viis hävitajat kontradmiral Erich Bey üldjuhatamisel.

Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli polaaröö. Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.

26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et тАЬScharnhorstтАЭ on tõenäoliselt merel. On võimalik, et Inglise raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral Bey saadetud teate Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja konvoid rünnata ainult тАЬScharnhorstigaтАЭ.

Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis тАЬScharnhorstiтАЭ ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba konvoi kursile, ja тАЬkammisтАЭ edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.

Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas тАЬScharnhorstiтАЭ Burnetti lipulaev ristleja тАЬBelfastiтАЭ raadiolokaator 18 miili kauguselt. Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7 miilini, laskis тАЬBelfastтАЭ тАЬScharnhorstiтАЭ pihta valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraser konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajal ristlejaile abiks minna.

тАЬScharnhorstтАЭ ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte sõjalaevadega lahingut pidada ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu kagusse, pöördus тАЬScharnhorstтАЭ peagi põhja, sest ta retke eesmärk oli ju ikkagi konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.

Loobunud тАЬScharnhorstiтАЭ lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid ristlejatega neile toeks saadetud hävitajad.

Teadmata, et тАЬScharnhorstтАЭ on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell 12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas тАЬBelfastiтАЭ raadiolokaator тАЬScharnhorstiтАЭ uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule, kuid kuna тАЬScharnhorstтАЭ tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu тАЬkammimiseтАЭ lõpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74 põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili lõuna poole. Seal jõudis nendeni admiral Bey käsk otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku möödusid Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.

Sel ajal aga avas тАЬScharnhorstтАЭ vastutule. Ristleja тАЬNorfolkilтАЭ sai 280-mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka тАЬSheffieldтАЭ. Kell 12.41 käskis admiral Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult raadiolokaatoriga. Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa mürskude alla saata, sest arvestus näitas, et peagi jõuab тАЬScharnhorstiтАЭ kursile lahingulaev тАЬDuke of YorkтАЭ.

Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv тАЬScharnhorstтАЭ jõudis тАЬDuke of YorkiтАЭ radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti pime ja тАЬScharnhorstiltтАЭ ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti тАЬDuke of YorkiltтАЭ ja тАЬBelfastiltтАЭ Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt тАЬJamaicaтАЭ tuli ka lahingumürskudega.

тАЬScharnhorstiтАЭ oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli. Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad тАЬNorfolkтАЭ ja тАЬBelfastтАЭ. Ristleja тАЬSheffieldilтАЭ oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud. тАЬScharnhorstтАЭ võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus тАЬScharnhorstтАЭ kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis ei suutnud nad тАЬScharnhorstileтАЭ järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha jäänud, et тАЬScharnhorstтАЭ väljus nende tule ulatusest. Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas тАЬScharnhorstiтАЭ kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.

Kell 18.24 katkestas тАЬDuke of YorkтАЭ tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. тАЬScharnhorstiтАЭ katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: тАЬVõitleme viimse mürsuni!тАЭ

Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail тАЬScharnhorstileтАЭ järele jõuda ja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda тАЬDuke of YorkтАЭ ja тАЬJamaicatтАЭ saatvad hävitajad. Nad lähenesid тАЬScharnhorstileтАЭ paarikaupa тАУ тАЬSavage

Вместе с этим смотрят:


"Архитектурная сказка" М. Ф. Казакова


"Великая депрессия" в США


"Византийский стиль" в архитектуре Москвы


"Дворцовые перевороты" и усиление позиций аристократии и гвардии: причины и последствия


"Золотой век" Екатерины II. Россия во II половине XVIII века